Mati LaaneKäisime koos dr. Ants-J. Martiniga 2007. a. septembri keskel Ida-Virumaad uudistamas. Ma pole sinna juba ammu sattunud, Ants on sealt pärit, tunneb kodukanti paremini, me oleme tudengi-aja kursuse- ja toakaaslased, tema uurib sipelgaid, kimalasi, mesilasi jt. putukaid, reisilgi registreeris ta mõned uued metsakuklaste asurkonnad. Huvitav, kuidas vanemad oskasid talle juba ristides sellise sobiva eesnime panna, rahvusvahelislt tuntud sipelgauurija eesnimi Ants tähendab ju inglise keeles sipelgaid.
Me käisime rohkem endistes Lüganuse, Iisaku ja Jõhvi kihelkondades, st. põlevkivi-tööstuse piirkonnas, ega käinud Vaivara ja Narva kandis. Sellise reisiaja valisime sellepärast, et lootsime näha palju sügisvärvides loodust ja kultuuri. Tegelikult osutus nähtu üpris värvivaeseks. Kui kokkuvõtteid tehes alustada ajalooliselt kõige vanematest kultuurinähtustest, siis sellisteks on ehk Padaoru linnamägi ja Samma taarausuliste hiis. Olen käinud võimalusel mitmeid väidetavaid hiiekohtasid vaatamas ja tunnetamas, sest hiiekohad peaks olema vägeva väljaga ja põlispuudega ja seetõttu veidi mingit pidi ka aianduse ja aednikega seotud. Samma hiies ei olnud ei põlispuid ega tekkinud mingit tunnet, näiteks Haljava hiies on mul täiesti selline tunne tekkinud. Samma hiies oli liialt märgatavalt isetegevuslik kujundus ja ümbruseks mitte-ootuspärane noor männik: kohal polnud tunnet ja tegijatel ei ole olnud tunnet. Kuid siinsamas oli küllalt suur palukuklaste asurkond, igatahes neile tundus siin meeldivat. Muistsetele eestlastele, nagu ka Vana Testamendi rahva õpetussõnades, on sipelgad oma usinusega olnud alati eeskujuks. Neid on ammustest aegadest kasutatud ihuhädade raviks.
Tudus oli armas vana puukirik. Ja toreda alleega uus kalmistu, allee lõpus oli võimas mälestuskivi pärast sõja lõppu julgeolekumeeste poolt tapetud metsavendadele, tapmkiskomando pealikuks teadis kohalik mees olevat üht tuntuimat Tartu kultuuritegelast. Tudu koolimaja juures oli korras õu ja kena suvilillede ja köögiviljadega kooliaed.Küllalt pime lehtpuude alune Jõhvi vana kalmistu jäi meelde laanesõnajalgade rikkuse poolest. Kõrval asuv saksa sõjameeste kalmistu oli tüüplahendusega, nagu mitmed sarnased teisedki üle Maa. Pühajõe pisike abikirik oli hästi sarnane Tudu (abi)kirikuga, mõlemad korras, kuid mitte haljastatud ümbrusega. Maidla mõisahäärber, kus kool sees, nägi uhke välja, pargis oli grupp põliseid, väga jämedaid puid ja muidugi jooksurajad ja hüppekastid, nagu mõisakoolide parkides ikka. Põlispuude all oli mälestusmärk ühele kunagisele maailma parimale kümnevõistlejale Heino Lipp´ule, keda eestimeelsuse tõttu olüpiamängudele ei lastud. Ontika mõisahäärberi remont oli ikka veel pooleli, nagu aastaid tagasi, kui sinna haljastusprojekti tegin ja ligi 200 ilupõõsast omakäeliselt istutasin. Nüüd olid kõik põõsad kogu pargis ja majade ümbruses maha võetud, üksikute põlispuude all oli vaid heinamaa ja tõmbas tugev tuul, nagu kõrgel Ontika klindipealsel ikka. Kõik see meenutas kuidagi Iirimaa filmidest nähtud ja turistidele mõeldud lagedaid muruväljakuid vanade kiriku- ja kloostrivaremete ümber, kuid siin polnud ühtlane muru, vaid ebatasane heinamaa, kuigi (lauda)varemed olid täiesti olemas. Kõige tähtsam Ida-Viru aianduslik atraktsioon on muidugi Oru park, väidetavalt käivat seal palju turiste, nii idast kui läänest ja ka palju siseturiste, nagu meiegi. Kõrval paiknev asula on küllalt väike, nii et eks ta eelkõige turistidele olegi mõeldud. Selle Oru pargi puhul tahaks kohe mitut asja arutada, et asi väga viltu ei läheks, sest renoveerimine on alles käimas ja keskplatsil olev aia osa oli praegugi üles kaevatud ja midagi seal tehti, vist teid ja torutöid. Näib, et aianduslikku vaimujõudu on Oru pargis tagasihoidlikult rakendatud.Kõigepealt tasub isegi arutada, kas ja mida ja millist aega restaureeritakse, kui ikka restaureeritakse, või üritatakse teha mingit uut vanamoodsat lahendust? Ma saan nii aru, et endise Lossi ümbruse pargi kujunduse puud on Jelissejevi aegadest, Vabariigi Presidendi Suveresidentsi aegadest pole säilinud ei kiviktaimlat ega roosiaeda. Kummastki ajast pole seda põhiasja - Lossi - mille ümber ja millega seotuna aeda teha. Kas siis ikka üldse saab või tasub mingit aeda restaureerida, kui seda hoonet, mille juurde see käib, pole enam olemaski, pole kohtagi markeeritud ja ega see ka ei aitaks. Pole peaaegu enam mäletajaidki, ainult mõned fotod? Pühajõe järsunõlvalise oru äärele tehtud balustraad on arhitektuurselt efektne ja turvalisuse seisukohalt vajalik, kuid rajatud kujund-hekid on vaieldavad nii sisult kui vormilt. Eriti muidugi kasutatud liik. Iga päris-aednik teab, et (läikivad) tuhkpuud on meil, ja mitte ainult meil, vaid kogu Põhjamaades haiged, neid ei kasvatata enam ammu teadliku aednikuga puukoolis ja tark ostja neid ka ei ostaks, kui oleks ka pakkumisel. Olen ise sellest hädast ligi 15 aastat rääkinud tuhkpuid küsivatele puukooli klientidele, seletanud loengutel, kirjutanud ajakirjades ja „Iluaianduse Käsiraamatus“, et tuhkpuud ei tasu enam hekiks kasutada. Ikkagi on Orul seda tehtud ja nüüd on häda käes! Ilu-musterhekk on surnud põõsaste tõttu hambuline või hambutu, kuidas keegi tahab öelda, seda enam korda ei saa, ega parandada pole võimalik, see tuleb enne kevadet üles võtta ja enne uut hooaega peab uus hekk juba olemas olemaKa elupuud tuleb nähtavasti asendada. Me ei saa Eesti aiakultuuris lubada, et sellise ainult aiandusel põhineva turismiobjekti kesksel platsil ja põhivaates on kindlasse vormi lõigatud hekil suur osa põõsaid surnud või haiged! Nagu meil asjatundlikke aednikke ei oleks! Või nagu välisturistide seas ei oleks asjatundlikke aiakultuuri kriitikuid, kes seda parki vastavalt reklaamile spetsiaalselt vaatama tulevad ja meie aiakunsti tasemele hinnangu annavad.Teine imelik asi on nn. Dendroaed. Kui see üldse turistidele avatud ja viitadega soovitatud on, siis peaks see ka korras, senini aga suletud olema. Viimasel ajal on sinna palju uusi põõsaid ja ka puid istutatud. Ma usun vana aednikuna aimavat, mis igast väikeset istikust lõpuks kasvab. Vaatasin ja mõtlesin kaua ja ma ei suutnud tabada mingit loogilist plaani, kava, kujundusideed või mõtet, miks need istikud just nii ja just nii tihedalt ja just selliselt üksteise kõrvale on istutatud. On ju elementaarne, et mingi plaani tegemisest (vähemalt mõttes) või süsteemi kavandamisest iga aia, ka dendroaia rajamine või täiendamine algabki. Tundus, et ainsale lagedale nõlvaalale oli lihtsalt kõik kusagilt saadud istikud suvalises järjestuses ja suvaliste vahekaugustega maha tambitud. Pole arvestatud ei kasvutingimusi ega -kuju. Samas on Dendroaia võrkaia sisesel maa-alal veel küll ja küll lagedat kujundamata ala...Põhjaranniku klindipealse, sh. ka Oru pargi ja Valaste joa puhul on mind pärast nähtut ja kogetut hakanud kummitama üks mõte, et sellistelt kõrgetelt kohtadelt alla vaatamine on küll põnev ja huvitav, aga sellega kaasneb alati ka teatud negatiivne emotsioon, mis tähendab vist kõrguse-, kukkumise- või üldiselt surmahirmu. Ma tavaliselt kõrgust ei karda, aga selline on vist siiski enamuse alateadlik reaktsioon. Enamus inimestest imetleb ju kõrgeid mägesid altpoolt üles vaadates ja saab sellest positiivseid emotsioone, ainult väga vähesed (alpinistid) võtavad mäe otsa ronida ja sealt alla vaadata ja väidavad seal saavat positiivse elamuse. Kuigi enamasti räägivad nemadki mitte alla, vaid kaugusesse vaatamisest. Kas siis pole äkki nii, et meiegi, siis see enamus, saaks positiivset elamust rohkem alt üles vaadates, mere poolt klindile vaadates, Jägala või Valaste juga alt üles vaadates, mäe nõlva all orvasid ja koopaid leida lootes, oru niiskust ja pimedust nautides, või nagu enne sõda, kui Oru pargis alt üles kiviktaimla värvilaike imetleti jne. Ehk on nüüd Virumaa põhjarannikul juba õuduste kohti piisavalt tihedalt, kus kõrgusehirmu tunda ja võib-olla peaks ka rahulikumate ja normaalse adrenaliini talitlusega inimeste peale mõtlema, nemad tahaks ehk nautida ilu, tasakaalu, harmooniat ja muud sellist, mida enamasti kombeks on iluaiandusega luua, kui loodus seda ise piisavalt ei paku. Me imetleme ju ka kõrgeid põlispuid alt üles vaadates, mitte ei kipu nende latva ronima. Näib, et Orul on looduse „tihe ilu ja ehe elu“ ülalt nõlva äärelt vaadates vaid läbi puude latvade aimatav, all orus soliseb, kohiseb, priiskab värvide ja mitmekesisusega kõik kättesaamatuna, sinna ei vii ühtki teed ega treppi ja kes üritab, riskib murda jala- või kaelaluu.Ida-Virus nähtut kokku võttes leian, et minu jaoks on seal enamjaolt ühtmoodi see puudus, et - põõsaid pole (!) või on vähe, see mõte järeldus omakorda sellest , et sügisvärve oli väga vähe, mille pärast ju üldse nii hilisel ajal sai reis ette võetudki. Nii Tudu kui Pühajõe kirikute ümber ei kasvanud ühtki põõsast, isegi Jõhvi surnuaial olid vaid mõned üksikud põõsad, rääkimata sakslaste kalmistust, Maidla mõisa taguses pargis olid põõsad puudu. Ontika mõisa ümbert oli palju põõsaid, õieti kõik põõsad maha raiutud. Ka Oru pargis, mõlemas ülemises pargis puudub põõsarinne, kaugel all orus ja nõlvadel ju põõsaid paistab, aga seal kus külastajad liiguvad, põõsaid pole (peale nn. Dendropargi, kus inimesi naljalt, ja õigusega, ei liigu). Võiks ju põhjendada, et tiheda asetusega vanade pargipuude all ei ole piisavalt valgust põõsarinde jaoks. Omati on olemas nö. pargilagendikke, mille servades on sügisvärvides põõsaste jaoks ruumi piisavalt. Ja vastaskalda-vaadetes oleks värvilised põõsad ääretult kaunid. Ka saab hõredama puistu all kasvatada varjupõõsaid ja -taimi, näiteks suur valik kikkapuid, mõned pihlakataksonid, Sargenti ja kuriili kirsid, mitmesugused kõrged püsililled jpm., aednikud on neist viimastel aastatel esitanud soovitusnimekirju, isegi eraldi raamatuid: „Varjutaimed“, „Varjuaed“, nagunii Oru pargi puistus põhilisi sügisvärvi andjaid puid - vahtraid ja haabasid - peaaegu polegi, enamuses on tuimad pärnad ja tammed, kes sügisvärvi ei anna. Põhimõtteliselt peab austama kunagise pargikujundaja või praeguse pargikorrastaja kontseptsiooni või taotlust, kui see ongi nii, et sügisvärve pole vaja (kuigi see mulle isiklikult ei meeldi), sest niimoodi on park tõepoolest hulga rahulikum ja kes värve otsib, mingu mõnda teise kohta, kus värve on. Aga siis peaks see taotlus ka turismiprospektides välja kuulutatud ja selgitatud olema. Vastasel juhul tuleks üks aednik palgata, kes vajalikud „värvilaigud“ sobivasse kohta maha istutaks, selleks ei pea olema projekti, ega finantseerijalt küsima kümneid tuhandeid, piisab vaid heast maitsest ja aedniku haridusest. Üllataval kombel osutusid üpris sügisvärviliseks hoopis haljastatud (või kohati ise võsastunud?) aherainemäed, mida mitmel juhul imetlesime. On mõeldav, et seda efekti saaks aianduslike võtetega veelgi laiendada. Inimestega me reisil eriti ei suhelnud. Tudu kandi metsades juhtusime metsandustegelase Lembit Maametsa üksildasse maakodusse (või metsakodusse, maa või mets = maamets), juhuslikult olid meie mõlema eluteed tema omaga täiesti erinevatel asjaoludel kunagi ristunud, see oli lausa müstiliselt unikaalne kohtumine kusagil kaugel Alutaguse metsade sügavuses... Tagasiteel tegime lühikese viisakusvisiidi Virumaa ühele suuremale aednikule - Kalle Kruusile, kes meid lahkelt vastu võttis. Kalle daalia-kollektsioon oli parasjagu täisõies, üle 400 moodsa sordi, kusjuures imetlesime ja pildistasime põhiliselt tema oma uusi aretisi (üle 150 numbri ja nime). Ülejäänud aed koosneb peaaegu ainult haruldustest, on ta ju ainus aednik Eestis ja võib-olla kogu Ida-Euroopas, kes on kaua tegelnud Lõuna-Aafrika jt. eksootiliste alade taimetaksonite kasvatamisega meie oludes: toas, kasvuhoones ja õues. Tihti pole

Kalle Kruusi daalia-aretisbotaanikudki kuulnud isegi mitte nende taimeseltside nimetusi, kuhu sealsed taimed kuuluvad, rääkimata sugukondadest või perekondadest. Eestimaal on ikka imepäraseid aednikke ja millisel pinnasel ta kõike seda veel kasvatab, isegi kartulimaal aetakse vagudesse ainult paeklibu, ometi kasvavad köögiviljad, kartulid, lilled jm aiataimed sõnniku abil suurepäraselt. Ei usu, et kusagil Eestis saab veel sellist aiamaad olla! Kalle püüab pärast põhitööd (õhtuti, ööseti ja pühapäeviti) päästa Põhjaranniku puisniite, on kirjutanud daalia-raamatu, aitab mitmeti loodust ja teeb palju sellist, mida tegelikult peaks tegema riigiametnikud ja riigipalgalised teadlased, ta ei küsi ega saa selle eest mingit tasu, ei riigi-, maksumaksja- ega euroraha, on vaid armastus aianduse vastu ning austus kultuuri ja looduse vastu. Ma loodan, et lugeja veidikeseks jääb mõtlema Kalle Kruusi ja Oru pargi fenomeni üle eesti aianduses...Fotod: Mari Laane